Esmalt tänan Maiu Hartmanni, kes oma blogiga https://maiuhartmann.blogspot.com/insprireeris mind blogi alustama.
Nagu tavaks on, siis peaks esmalt rääkima, kes ma olen ja kust ma tulen :)
Minu enda jaoks on kõige tähtsam roll olla ema minu kolmele imelisele lapsele Helenale, Hendrikule ja Heleriinile.
Seejärel olen fotograaf ja ajaliselt vist rohkemgi jurist. Viimases ametis on peamine valdkond perekond ja sotsiaalprobleemid.
Kui alustada algusest, siis kõik, mida ma oma elus teen, on seotud minu lastega. Hoolimata asjaolust, et nad on juba niiiiii suured, siis emana tunnen, et toetus neil oma tee leidmisel pole kunagi liiast ja ema toetus, isegi kui see on vaid moraalne, on alati vajalik. Pole kahtlust, et armastan oma lapsi kogu südamest ja kuna nad on väiksed ja minust sõltuvad nii lühikest aega oma elust, siis nende toetamine on täna minu jaoks väga oluline. Ja noo mis teha, vana tõde, et lapsed valivad sulle hooldekodu ning seega vähemalt nende enda elutee alguses on elementaarne, et ema on nende kõrval ja neile abiks oma tee leidmisel.
Fotograafina teatatakse mind ikka enamast läbi käsipalli. Ja avalikkuse jaoks sain ma fotograafina tuntuks ka läbi käsipalli. Kui Hendrik 2012 läks minu ettevõtmisel esimest korda käsipalli trenni j
a terve aasta käis seal minu ettevõtmisel, siis ei osanud ma arvata, et peale esimest aastat ta üldse selles valdkonnas jätkab. Aasta hiljem vahetades treeninggruppi ja saades kokku oma klassikaaslastega ja omavanustega, siis edasi käis trennis just tema, mitte mina. Aastal 2013 läksin koos Hendrikuga ja oma fotokaga kaasa tema esimesele välisturniirile Eken Cupile Rootsi ning sealt minu sõrm ja käsi ja hing käsipallile said kaotatud. Aasta hiljem samale turniirile sõites küsisid juba vanemad, et kas pilte ka saab ning turniiril palusid poisid teha pilte, et ma neid kodustele saadaksin. Veel aasta edasi ja sujuvalt pildistasin juba Eesti Meistriliigat ja Balti Liigat käsipallis. Mõni aeg hiljem lisandus ka Eesti meeste rahvuskoondise mängud käsipallis. Seega minu Hendriku saatmine käsipallitrenni, on avanud mulle kui fotograafile uue maailma, s.o käsipalli maailma ja seeläbi olen kohtunud väga ägedate inimestega.
Kolmandaks olen ma jurist. See on müstiline amet, mille õppisin selgeks tol hetkel oma kahe lapse kõrvalt. Just siis kui Hendrik läks aastal 2006 augustis lasteaeda, oli mind juulis 2006 vastu võetud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna bakalaureuse õppesse, mille lõpetasin oodates Heleriini ning magistriõpingute, mille olin juba kolme lapse ema. Kui on tahtmine, siis on ka saamine. Muidugi ei olnud see kõik kerge ja kõigel oli oma hind. Täna, kaheksa aastat peale magistriõpingute lõpetamist, võin tõdeda, et see hind oli asja väärt ning juristiamet lisaks fotograafiale aitab arveid tasuda küll :)
Mida siit blogist oodata? Saate osaks minu tegemistest fotograafina, juristina ja emana. Jagan oma mõtteid enda mõtetest ning oma tegemistest tulnud tähelepanekutest.
Tänan juba ette kõiki, kes mulle kaasa elavad!
